Erinevatel põhjustel on jäänud pikk vahe sisse jalkavanema päeviku sissekannetesse. Vahepeal on saanud jalgpalliga intensiivselt tegelemisega täis juba kolmas aasta ning selle aja jooksul on toimunud meeletu areng ja muutused. See mäng, mida poisid mängivad, on hakanud üha enam meenutama päris jalgpalli, kuigi pikk teekond 11v11 suunas on veel minna. Mis aga pole muutunud, on jätkuvalt suur huvi jalgpalli vastu, mis kiirgab endiselt ka lapsevanemasse.
Inflatsioon on teinud oma töö ka spordi- ja huvihariduse valdkonnas ning kergitanud omajagu õppemaksu. See ei ole aga kindlasti toonud pähe mõtteid, et peaks odavamaid alternatiive otsima. Tõtt-öelda kuulub jalgpall endiselt ühe taskukohasema harrastuse hulka, sest investeeringud varustusele on võrreldes mootorispordi või ratsutamisega siiski marginaalsed. Kuid olenemata harrastusele kuuluvast investeeringu suurusest on oluline, et laps saaks tegeleda sellega, mis talle meeldib. Vastu tahtmist ei suuda keegi olla motiveeritud isegi siis, kui peale makstakse.
Õppemaks jääb meie näitel, kus treenitakse 4 korda nädalas kusagil 80 euro kanti ja kui siia juurde panna erinevad lisainvesteeringud varustusse ning turniiridel osalemised, jääb kogusumma keskmiselt umbes 150 euro ringi kuus. Kui eksootilisemad turniirid välja jätta, siis jääb 100-120 euro ringi. Eks see ole kindlasti veidi erinev ja sõltub ka sellest, kui odavate või kalliste putsadega oldakse nõus treenima ja mängima.
Mis me selle investeeringu eest saame? Kui puhtalt arvutuslikult läheneda, siis me saame selle investeeringu eest laias laastus ligi 6 tundi nädalas treeninguid ja keskmiselt ~1 tund võistlusi. Seega võib öelda, et saame igas kuus rohkem kui 25 tundi jalgpallialaseid tegevusi. See teeb keskmiseks tunnihinnaks 6 eurot. Selle raha eest saab ta treeneri ja keskkonna, kus õppida jalgpalli mängima. Aga minu kui lapsevanema jaoks ei olegi see primaarne.
Ma ei investeeri lapsevanemana raha selleks, et ta õpiks mängima jalgpalli. Jalgpalli mängimist tahab ta õppida ise. Lapsevanemana kulub minu investeering muudele olulistele aspektidele ja oskustele. Esiteks kulutan ma raha selle jaoks, et talle juurduks tahe ja harjumus hoolitseda järjepidevalt oma keha ja füüsilise vormi eest. Siis kulub hiljem vähem raha meditsiiniasutuste ja ravimite jaoks.
Ma kulutan raha selleks, et treenida tema üldist enesedistsipliini. Ma investeerin oma raha selleks, et ta mõistaks, et kuhugi jõudmiseks on vaja panustada suur hulk tunde harjutamisele ja miski ei tule üleöö ega ilma rutiinse tööta. Ma kulutan oma rahalisi ressursse selleks, et tal tekiks soov püstitada endale eesmärke ning läbi järjepideva töö neid eesmärke ka saavutada ning mitte kergelt alla anda. Tasun arveid selle eest, et peale väsitavat trenni või võistlust tunneks ta enda ja nähtud vaeva üle uhkust ning see innustaks teda edasi pingutama.
Ma maksan sellepärast, et ta õpiks tegema koostööd teistega ning arvestama teistega ja saama aru sellest, et meeskonnatöös ja heas meeskonnakaaslaseks olemises peitub võimendus, mis kaalub üles individuaalsed sooritused. Ma maksan selle eest, et ta leiaks endale sõpruskonna, kellega ka treeningute väliselt läbi käia, ja võimaluse leida endale sõpru ja sidemeid kogu eluks, mille kaudu oma sotsiaalset kapitali realiseerida. Investeerin sellesse, et ta ei raiskaks aega ekraani ees logelemisele, laisklemisele või igavusest välja mõeldud rumaluste teel halvale teele sattumisele.
Jalgpalli mängima õppimise komponent on küll oluline, aga selles valemis on palju muid olulisi tegureid. Ja lõpuks ei ole väga suurt vahet, kas tegemist on jalgpalli, tennise, klaverimängu, male või tantsimisega. Peaasi, et ta teeb midagi püsivalt ja pühendunult. Ma usun, et nii mõnigi sellise püsiva ja sihikindla lapse vanem tunneb vahel seda uhkustunnet, kui ta noorem leibkonnakaaslane tuleb joostes koolist ja ütleb, et peab kiiresti bussi peale jõudma, et trenni mitte hilineda. Järelikult on midagi õigesti läinud kogu selles protsessis.
コメント